Veeauru neeldumine: hüdrofiilsed uduvastased{0}kiled moodustavad pinnakatte ja kõvenemise kaudu käsnataolise struktuuri, mis neelab aktiivselt osa kontaktpinnal olevast veeaurust. See neeldumine vähendab veeauru liigset kogunemist objekti pinnale, vähendades seega udu või kondenseerumise tõenäosust. Näiteks kõrge-temperatuuri ja-niiskusega keskkondades võib uduvastane kile absorbeerida õhus olevaid veemolekule, takistades nendel tilkade moodustumist läätsedele või klaaspindadele.
Veeauru ühtlane jaotumine: uduvastase kile hüdrofiilsed omadused võimaldavad veeaurul molekulaarse kihina pinnal ühtlaselt levida, enne kui kilega kokkupuutel tekivad tilgad. Selline ühtlane jaotus väldib veepiiskade valgust hajutavat mõju (tavalised veepiisad põhjustavad langeva valguse murdumist eri suundades, luues ähmane vaade), tagades valguse otsese tungimise läbi kilekihi ja säilitades objekti pinna läbipaistvuse. Näiteks suurte temperatuuride erinevustega keskkondades võimaldab uduvastane kile veeaurul eksisteerida läbipaistva veekilena, mitte moodustada nägemist takistavaid udupiisku.
